Ilmar Tomusk „Kolmanda A kriminalistid”
Tegemist on järjeraamatuga,mis jutustab Metsatuka gümnaasiumi 3 a klassi laste tegemistest ja koolielust. Kribu oli punaste turris juustega tüdruk, kelle pärisnimi oli Piia ja Krabu oli poiss, pärisnimega Mati. Laste ema töötas haiglas meditsiiniõena ja isa oli ehitaja. Lastele meeldis väga isaga ühiselt midagi ette võtta.
Jutustuses on huvitavaid tegelasi- valvuritädi Vilhelmiine,kes ei maganud kunagi öösel.
.12 klassi poiss Paul- keda kutsuti suureks Pauliks ja 11 klassi poiss Aksel, kes oli 2m ja 4 cm pikk, kuid väga kõhna ja ta liikus väga õõtsuvalt ja teda kutsuti Vedruks.
Kevadel jutustas õpetaja võõrsõnadest, paljusid oskasid lapsed ka seletada, kuid sõna inkunaabel tõi arutusse elevust ja õpetaja ütles, et see on vanaaegne raamat.
Kribu ja Krabu ütlesid,et neil on ka kodus inkunaabel. Õpetaja oli väga üllatunud, kuid lapsed rääkisid, et neil oli eelmisel aastal vanatädi surnud ja kinkinud isale koleda ja paksu raamatu. Tädi oli selle raamatu üle uhke, kuid isa ei arvanud sellest midagi, lehed olid kollased, kaaned tolmused ja krobelised ja tähed olid kronksulised, keegi ei osanud lugeda. Isa pani koos vanade ajalehtedega vanni alla äraviskamist ootama.
Õpetaja ei uskunud, et see on väärtuslik,sest muidu oleks mõni muuseum või raamatukogu või miljonär selle ära ostnud, sest need maksavad terve varanduse. Lapsed rääkisid isale, et tahavad raamatu kooli viia ja isal ei olnud selle vastu midagi. Nii viisid lapsed raamatu kooli ja õpetaja oli tõesti üllatunud, sest tegemist oli haruldase raamatuga- esimene eestikeelne piibel, trükitud 1739.
Raamatu esimesele lehele oli kirjutatud mitut värvi tindiga hulk nimesid ja aastaarve. Viimasena Marta Lilleoks 1927. Lapsed arvasid, et see on mingis võõras keeles, kuid õpetaja ütles, et see on gooti kirjas eesti keeles kirjutatu.
Õpetaja palus lastel küsida vanemate käest luba näitusele välja panna. Vanemad olid nõus, sest lapsed ei öelnud kui väärtuslik see raamat on.
Vana piibel pandi raamatukogus aukohale ja koolis toimus suur keelekonverents, kus keeleteadlane rääkis eesti keele ajaloost ja piibli tõlkimisest. Poisid olid tõelised staarid ja kooli külastasid paljud külalised.
Mitte kõigil ei olnud head kavatsused ja selle käigus järgnesidki seiklused, et see raamat üles leida.
Lapsed otsisid ise asitõendeid, et see rööv avastada ja selguski, et lapsed peavad selle käigus minema Soome Turu linna. Et nad on alles lapsed mõistavad, et neil on vaja täiskasvanut kellega koos Soome minna. Nad palusid appi Pauli. Neil oli raha vähe ja nad mõtlesid igasugu nippe välja, et raha kokku hoida. Suured kohvrid, viineripirukad jpt. Ettearvamatult unustavad lapsed aga koju ema käest saadud raha, mis oli mõeldud rongipiletite ostmiseks. Pandi pea tööle ja Paul käskis lastel telefonihelina saatel breikida. Ise kutsus soome keeles rahvast osalema breigikursusel. Sellega ühinesid soome pensionärid ja nad said üle saja euro.
Nad jõudsis Turu antikvariaadi juurde, kuid see oli juba suletud. Poes oli aga kirikuõpetaja kellele see raamat kingiti. Lapsed ja Paul järgnes talle ja kirikuõpetaja sai aru, et teda jälitati. Paul jutustas kogu loo ja kirikuõpetaja oli üllatunud. Ta helistas antikvariaati ja rääkis mis on juhtunud. Mees oli väga õnnetu,et tegemist on varastatud raamatuga. Talle oli müügiks pakutud raamat 650 euro eest. Ta kinkis selle kirikule teadmata ,et see on varastatud. Kindlasti on vaja see raamat omanikele tagasi. Õpetaja sai teada, et neil polnud ööbimiskohta ja andis neile öömaja.
Hommikul said nad kokku kirikuõpetajaga, kes meenutas rohkem mootorratturhiirte vanaisa, kui kirikuõpetajat. Oli ka kaupmees Niukkanen, kes otsustas raamat lastele anda ja kirikule annetada heategevuseks raha. Tal oli vaja kirjutada politseile seletuskiri kuidas raamat tema kätte sattus.
Kirikuõpetaja uuris Paulilt, kuidas nad koju saavad, kasneil raha on. Üllatus oli suur kui Paul rääkis kuidas raha piletite ostmiseks teeniti, soome pensionäre breikima pannes. Nad naersid selle üle kuid andis selle ümbriku mis kaupmees oli annetuseks andnud. Sellest peaks piisama piletitele ja ülejäägist ostke seda mis on vaja.
Nii jõudsidki nad Helsingi ja ehmatus oli suur, kui märkasid pensionäride rivi, nende ees Aino ja Kaisa ja muusika mängis ja nad tantsisid. Kõik tervitasid valjuhäälselt oma treenereid. Paul näitas neile veel mõned tantsuliigutused. Kiitsid oma õpilasi ja lahkusid Soomest.
Laevaga jõuti Eestisse natuke enne keskööd. Jagati raha kolme vahel ära. Igaüks sai 400 eurot.
Ise saadi valida,mis sellega teha. Paul lubas osta lõpuülikonna ja kingad.
Lapsed ruttasid koju ja olid üllatunud et isa ja ema olid kodus. Ema leidis, et lapsed olid ju raha maha unustanud ja oli mures kuidas nad hakkama said. Isa küsis miks oli kaasas see raamat. Lapsed arvasid,et nad on vanematele seletuse võlgu. Vanemad kuulasid huviga ja olid üllatunud, kuid riidlemist ei järgnenud oli vaid peavangutused.
Piia koukis taskust oma 400 eurot ja andis selle isale vannitoa remondiks . Üllatus oli suur ja ema arvas, et ostaks hoopis pesumasina.” Ka selle ostame” ütles Mati ja võttis taskust oma 400 eurot.
Juttu jätkus kauemaks, kui isa poleks kell neli magama saatnud ja tuletanud meelde koolipäeva.
Paul läks hommikul politseisse ja rääkis kogu loo. Vargapoisid võeti kinni.
Koolis oli teisigi muutusi- valvuritädi Vilhelmiinest sai garderoobitädi, kes töötas nüüd päeval .
Lapsed otsustasid ka oma seiklused jutustada Piia pärisvanematele, kes puhkasid Rahumäe surnuaial.
Raamat lõpeb aga sellega, et lapsed teevad teoks oma lubaduse, saadud raha eest osta jäätist,limpsi ja moosipirukat.
See on raamatusari, mis paneb kindlasti haarama uut osa.
Sirelyn Miljand
Tegemist on järjeraamatuga,mis jutustab Metsatuka gümnaasiumi 3 a klassi laste tegemistest ja koolielust. Kribu oli punaste turris juustega tüdruk, kelle pärisnimi oli Piia ja Krabu oli poiss, pärisnimega Mati. Laste ema töötas haiglas meditsiiniõena ja isa oli ehitaja. Lastele meeldis väga isaga ühiselt midagi ette võtta.
Jutustuses on huvitavaid tegelasi- valvuritädi Vilhelmiine,kes ei maganud kunagi öösel.
.12 klassi poiss Paul- keda kutsuti suureks Pauliks ja 11 klassi poiss Aksel, kes oli 2m ja 4 cm pikk, kuid väga kõhna ja ta liikus väga õõtsuvalt ja teda kutsuti Vedruks.
Kevadel jutustas õpetaja võõrsõnadest, paljusid oskasid lapsed ka seletada, kuid sõna inkunaabel tõi arutusse elevust ja õpetaja ütles, et see on vanaaegne raamat.
Kribu ja Krabu ütlesid,et neil on ka kodus inkunaabel. Õpetaja oli väga üllatunud, kuid lapsed rääkisid, et neil oli eelmisel aastal vanatädi surnud ja kinkinud isale koleda ja paksu raamatu. Tädi oli selle raamatu üle uhke, kuid isa ei arvanud sellest midagi, lehed olid kollased, kaaned tolmused ja krobelised ja tähed olid kronksulised, keegi ei osanud lugeda. Isa pani koos vanade ajalehtedega vanni alla äraviskamist ootama.
Õpetaja ei uskunud, et see on väärtuslik,sest muidu oleks mõni muuseum või raamatukogu või miljonär selle ära ostnud, sest need maksavad terve varanduse. Lapsed rääkisid isale, et tahavad raamatu kooli viia ja isal ei olnud selle vastu midagi. Nii viisid lapsed raamatu kooli ja õpetaja oli tõesti üllatunud, sest tegemist oli haruldase raamatuga- esimene eestikeelne piibel, trükitud 1739.
Raamatu esimesele lehele oli kirjutatud mitut värvi tindiga hulk nimesid ja aastaarve. Viimasena Marta Lilleoks 1927. Lapsed arvasid, et see on mingis võõras keeles, kuid õpetaja ütles, et see on gooti kirjas eesti keeles kirjutatu.
Õpetaja palus lastel küsida vanemate käest luba näitusele välja panna. Vanemad olid nõus, sest lapsed ei öelnud kui väärtuslik see raamat on.
Vana piibel pandi raamatukogus aukohale ja koolis toimus suur keelekonverents, kus keeleteadlane rääkis eesti keele ajaloost ja piibli tõlkimisest. Poisid olid tõelised staarid ja kooli külastasid paljud külalised.
Mitte kõigil ei olnud head kavatsused ja selle käigus järgnesidki seiklused, et see raamat üles leida.
Lapsed otsisid ise asitõendeid, et see rööv avastada ja selguski, et lapsed peavad selle käigus minema Soome Turu linna. Et nad on alles lapsed mõistavad, et neil on vaja täiskasvanut kellega koos Soome minna. Nad palusid appi Pauli. Neil oli raha vähe ja nad mõtlesid igasugu nippe välja, et raha kokku hoida. Suured kohvrid, viineripirukad jpt. Ettearvamatult unustavad lapsed aga koju ema käest saadud raha, mis oli mõeldud rongipiletite ostmiseks. Pandi pea tööle ja Paul käskis lastel telefonihelina saatel breikida. Ise kutsus soome keeles rahvast osalema breigikursusel. Sellega ühinesid soome pensionärid ja nad said üle saja euro.
Nad jõudsis Turu antikvariaadi juurde, kuid see oli juba suletud. Poes oli aga kirikuõpetaja kellele see raamat kingiti. Lapsed ja Paul järgnes talle ja kirikuõpetaja sai aru, et teda jälitati. Paul jutustas kogu loo ja kirikuõpetaja oli üllatunud. Ta helistas antikvariaati ja rääkis mis on juhtunud. Mees oli väga õnnetu,et tegemist on varastatud raamatuga. Talle oli müügiks pakutud raamat 650 euro eest. Ta kinkis selle kirikule teadmata ,et see on varastatud. Kindlasti on vaja see raamat omanikele tagasi. Õpetaja sai teada, et neil polnud ööbimiskohta ja andis neile öömaja.
Hommikul said nad kokku kirikuõpetajaga, kes meenutas rohkem mootorratturhiirte vanaisa, kui kirikuõpetajat. Oli ka kaupmees Niukkanen, kes otsustas raamat lastele anda ja kirikule annetada heategevuseks raha. Tal oli vaja kirjutada politseile seletuskiri kuidas raamat tema kätte sattus.
Kirikuõpetaja uuris Paulilt, kuidas nad koju saavad, kasneil raha on. Üllatus oli suur kui Paul rääkis kuidas raha piletite ostmiseks teeniti, soome pensionäre breikima pannes. Nad naersid selle üle kuid andis selle ümbriku mis kaupmees oli annetuseks andnud. Sellest peaks piisama piletitele ja ülejäägist ostke seda mis on vaja.
Nii jõudsidki nad Helsingi ja ehmatus oli suur, kui märkasid pensionäride rivi, nende ees Aino ja Kaisa ja muusika mängis ja nad tantsisid. Kõik tervitasid valjuhäälselt oma treenereid. Paul näitas neile veel mõned tantsuliigutused. Kiitsid oma õpilasi ja lahkusid Soomest.
Laevaga jõuti Eestisse natuke enne keskööd. Jagati raha kolme vahel ära. Igaüks sai 400 eurot.
Ise saadi valida,mis sellega teha. Paul lubas osta lõpuülikonna ja kingad.
Lapsed ruttasid koju ja olid üllatunud et isa ja ema olid kodus. Ema leidis, et lapsed olid ju raha maha unustanud ja oli mures kuidas nad hakkama said. Isa küsis miks oli kaasas see raamat. Lapsed arvasid,et nad on vanematele seletuse võlgu. Vanemad kuulasid huviga ja olid üllatunud, kuid riidlemist ei järgnenud oli vaid peavangutused.
Piia koukis taskust oma 400 eurot ja andis selle isale vannitoa remondiks . Üllatus oli suur ja ema arvas, et ostaks hoopis pesumasina.” Ka selle ostame” ütles Mati ja võttis taskust oma 400 eurot.
Juttu jätkus kauemaks, kui isa poleks kell neli magama saatnud ja tuletanud meelde koolipäeva.
Paul läks hommikul politseisse ja rääkis kogu loo. Vargapoisid võeti kinni.
Koolis oli teisigi muutusi- valvuritädi Vilhelmiinest sai garderoobitädi, kes töötas nüüd päeval .
Lapsed otsustasid ka oma seiklused jutustada Piia pärisvanematele, kes puhkasid Rahumäe surnuaial.
Raamat lõpeb aga sellega, et lapsed teevad teoks oma lubaduse, saadud raha eest osta jäätist,limpsi ja moosipirukat.
See on raamatusari, mis paneb kindlasti haarama uut osa.
Sirelyn Miljand
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar